10 aprill 2018

C. J. Tudor "Kriidimees"

Raamatu sündmused toimuvad kahel ajaliinil. Esiteks viib kirjanik meid 1986. aastasse, kus Eddie ja ta sõbrad igale poole kriipsujukusid joonistavad ning nende abil üksteisele salasõnumeid edastavad. Ühel päeval juhatab kriidikuju nad tükeldatud laiba juurde...

"Ära kunagi eelda. Vaata silmaga nähtava taha. Kahtle kõiges." (lk. 240)

2016. aastal on kõik täiskasvanud ning elu rahulik kuni Ed kirjaga kriidijuku pildi saab. Selgub, et samasugune saadetis jõudis ka teiste sõprade postkasti ning kõik peavad seda rumalaks naljaks kuni üks neist surnuna leitakse. 

"Saladused on nagu perse. See on kõigil olemas. Asi on lihtsalt selles, et mõnel on see mustem kui teistel." (lk. 157)

Lugesin seda raamatut kaks korda ja esimese lugemise järel kirjutasin märkmetesse:
Enamiku osa raamatust oli mul tunne, et lugu liigub ühe kindla lõpu poole ja mul oli nii hea meel avastada, et autor otsustas suuna muuta. Oli huvitav, kuid mu kõige suuremaks probleemiks oli liiga veider peategelane. 

 "(---) kuidas ta aitas mul aru saada, et on vaja hoolega hoida asju, mis on erilised. Hoida neid väga kõvasti." (lk. 161)

Mida ma oskan kahe lugemise peale kokkuvõtlikult arvata? Esiteks on näitaja juba see, et ma seda üldse üle lugeda tahtsin ning ka teisel korral nautisin. Mitmeid viimasel ajal ilmunud põnevikke ma rohkem kui korra, lugeda ei taha
Kuigi huvitav, siis päris täiuslik see raamat pole, sest autor näib olevat mitmest kohast inspiratsiooni saanud (nt meenutas sõprade omavaheline suhtlemine ning nendega toimuv väga Stephen Kingi "It-ist" loetut) ja kui oled vähegi raamatuid lugenud või filme vaadanud, siis tulevad mõned detailid tuttavad ette. Üllataval kombel see mind ei häirinud ja loodan, et autor jätkab kirjutamist.      

"Unustage Duracell, vaimuhaigus on lõppematu energiaallikas." (lk. 255)  

pealkiri: "Kriidimees"
autor: Tudor, C. J.
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 272
ilmumisaasta: 2018
ISBN-13: 9789985342954
 
inglise keeles: "The Chalk Man"
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 4/5 


*Raamatu eest suur aitäh kirjastusele Varrak!

*kaanepilt Goodreadsist 
 

Jessica Townsend "Nevermoor" (Nevermoor I)

Morrigan Crow on äraneetud tüdruk. Ta teab, et sureb üheteistkümneaastaseks saades, sest selline on kõigi temasuguste laste saatus. Võiks eeldada, et inimesed tunnevad talle kaasa ning teevad tüdruku elupäevad meeldivaks, kuid selle asemel süüdistatakse Morrigani kõiges, mis linnas viltu läheb.
Ootamatult selgub, et talle polegi nii palju aega antud... Perekond arvab, et Morrigan on surnud, kuid tegelikult läks ta salapärase mehe, Jupiter Northiga kaasa. Viimane viib tüdruku maagilisse Nevermoori linna ning esitab Morrigani oma kandidaadina võlukunsti ühingu Wundrous Society katsetele. Ülejäänud raamat keskendubki neile neljale katsele ning Morrigani osalemisele.
Raamatu algus on väga valus, oli raske lugeda, kuidas Morrigani perekond ta vaevata enda hulgast välja tõukab. Pisarad tulid mul silma aga hoopis raamatu lõpu poole, ühe stseeni peale.
Morrigan on süpaatne  peategelane, isegi kui ta on mõnikord pahur, siis on see tema olukorras täiesti arusaadav. Jupiteri tegutsemismotivatsioonis pole kerge selgusele jõuda, kas tal on Morrigani suhtes head või halvad kavatsused? Üks paha tegelane on ka juba sisse toodud.
Olen tähele pannud, et paljusid uusi  laste-/noorteraamatuid võrreldakse, sõltumata sellest, kas neil ka mingisugust sarnasust on või mitte, Harry Potteri sarjaga. See tõstab lati väga kõrgele, sest päriselt hea olemiseks peab raamat ka Potterist mingil määral erinema. Tõsi, "Nevermoor" on veidi sarnane -  mõlema peategelase elu on traagilise algusega, kuid nad leiavad uue elu, sõbrad ning pere; on olemas selgelt määratletud paha tegelane jt., kuid üksühele kattuvust õnneks pole. Autorit kiidan ka selles eest, et ta mitmes situatsioonis lahendas olukorra hoopis teisiti kui ma eeldanuksin, üllatus tegevusliinis on minu silmis alati pluss.
Kui annate oma lastele lugeda, siis arvestage, et algus on oma surmateemaga kurb, kuid Nevermooris toimuv juba hoopis teise tooniga ning nooremale lugejale kindlasti huvitav. Raamat jäi väga põneva koha peal pooleli ning järgmine osa ilmub käesoleva aasta sügisel. Loodan, et see on sama hea kui käesolev.

pealkiri: "Nevermoor"
autor:Townsend, Jessica
keel: inglise
kirjastus: Little, Brown Books for Young Readers
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 480

ilmumisaasta: 2017
ISBN-10: 0316439959
ISBN-13: 9780316439954
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Fluch und Wunder"

Goodreadsi hinnag: 5/5 


*kaanepilt Goodreadsist 

27 veebruar 2018

Åsa Larsson, Ingela Korsell "Hõbemadu" (PAX VIII)

Goodreadsi sisututvustus:

VALGUSE KÄES HÄBI SUREB
Himlabackenil kaob ootamatult väike laps, justkui oleks maa ta neelanud.
Samal ajal on ka Iris jäljetult kadunud. Kas need kaks sündmust võivad omavahel kuidagi seotud olla? Abi saabub Alrikule ja Viggole ootamatust kandist, aga kuidas suudavad nad päästa kedagi, kes on musta nõia küüsi langenud? Mariefredi all sügaval maapõues ärkab aegamisi ellu iidne uinunud koletis.

 
"Hõbemadu" on Pax oma tuntud headuses, st kuigi koletis on uus, siis süžeeliinis ja tegelaste käitumises enam palju uudset pole. Musta  nõia isik on samuti teada, nii et nüüd jää enam muud kui lõpplahendust oodata. 
Selles, et kurjus kümnenda raamatu lõpuks võidetud  saab, ei kahtle keegi ja nii huvitab mind hoopis rohkem, mis Viggost ja Alrikust edasi saab, kelle juurde nad elama jäävad? Palun kirjutage/tõlkige kiiremini, ma tahan oma küsimusele vastust.

pealkiri: "Katkuhaldjas"
autorid: Larsson, Åsa; Korsell Ingela
keel: eesti
tõlkija: Kadri Papp
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 200
ilmumisaasta: 2017
ISBN-13: 9789985340738 

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 4.5/5


*kaanepilt Goodreadsist

Raamatu eest suur aitäh kirjastusele Varrak!

Robert McCammon "Speaks the Nightbird" (Matthew Corbett I)

Raamatu tegevus viib meid 1699. aasta Ameerikasse. Fount Royali asustuse elanikud  usuvad, et nende seas on nõid. Linnapea ei taha omakohust ja lasi Rachel Howarthi vangikongi panna. Nüüd ootavad kõik kannatamatult, mil kohtunik kohale jõuab ja süüdimõistva otsuse langetab, sest siis saavad nad Racheli hukata ning oma eluga edasi minna. On ju loogiline, et kui nõid on kõigis hädades süüdi, siis kaovad ta surmaga ka kõik probleemid. 
Kohtunik Isaac Woodward kuulab tunnistajad üle ning mõistabki Racheli tulesurma. Isaaci sekretär Matthew on veendunud, et naine on süütu ning otsib meeleheitlikult tõendeid. 
Kui on raamatuid, mis sind kohe esimesest lausest nii kaasa haaravad, et kogu elu jääb seisma, sest pead lugemisele keskenduma, siis "Speaks the Nightbird" seda pole. Algus läheb väga vaevaliselt. Autor võtab põhjalikult aega ja sõnu kirjeldamaks, kuidas Isaac ja Matthew vihma käes sõidavad ja ööseks peatuspaika otsivad. Siis läks juba huvitavaks  ja lugesin igal vabal hetkel.
Minu jaoks on nüüd ja edaspidi 17. sajandi Ameerika märksõnaks "rotid". Neid loomi leidub igal pool rohkesti ning minus tekitasid nad jälestust ja vastikustunnet (vabandan kõigi ees, kellele rotid meeldivad). Igasugu pöördeid mahtus 800 lehekülje peale palju ja vähemalt üks neist oleks võinud ka olemata olla, kuid lõppkokkuvõttes oli väga hea lugemiselamus.

pealkiri: "Speaks the Nightbird"
autor: McCammon, Robert
keel: inglise
kirjastus: Gallery Books
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 816
ilmumisaasta: 2007 (esmatrükk 2002)
ISBN-10: 1416552502
ISBN-13: 9781416552505
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: ilmus kahes osas

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

*kaanepilt Goodreadsist 

Fiona Barton "The Widow"

Goodreadsis on järgmine sisututvustus:

Jean Taylor elas tavalist õnnelikku elu: ilus maja, kena prints-abikaasa ... Ühel hetkel (millal?) sai printsist koletis. Ja siis oli mees surnud. Jean on olnud liiga hõivatud täiusliku abikaasa rollist ega ole saanud avaldada mõtteid kuritegude kohta, mille abikaasa väidetavalt toime pani. Nüüd on ta üksi ja räägib, mida teab. Aga Jeanil on üks imepärane võime: ta suudab panna inimesi uskuma, mida iganes. 

Juba algusest peale olid kõik põhipunktid nii hästi teada, et järgnev sündmustik polnud üllatus. Lugesin ootamatu pöörde ootuses, aga seda ei tulnud. Tõsi, viimane lõik jättis vastiku maigu suhu, kuid see oli ka kõik.
Vahetult pärast lõpetamist olin oma hinnangus päris karm, kuid nüüd on olnud aega järele mõelda. Antud raamatu puhul on minu jaoks kõige suuremaks probleemiks ekslik reklaam ning sellest tulenevad valed ootused. Kui seda oleks müüdud millegi muu, kui põneviku pähe, siis oleksin ka teise pilguga lugenud. Iseenesest pole see ju halvasti kirjutatud, kuid see pole lubatud kriminull ning sellest tulenevalt ka minu madal punktihinne.  

pealkiri: "The Widow"
autor: Barton, Fiona
keel: inglise
kirjastus: Berkley Books
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 336
ilmumisaasta: 2017 (esmatrükk 2016)
ISBN-10: 1101990473
ISBN-13: 9781101990476
 
eesti keeles: "Lesk"
saksa keeles: "Die Witwe"

Goodreadsi hinnag: 2/5 

*kaanepilt Goodreadsist 
 

Max Bentow "Die Puppenmacherin" (Nils Trojan II)

Josephin Maurer pääses oma röövija käest minema. Kurjategija on küll surnud, kuid naine ei suuda minevikust lahti lasta ja näeb igal pool tonte. Kui Berliinis hakatakse leidma laipu, mis meenutavad Josephiniga juhtunut, siis tekib küsimus, kas tookord süüdistati ikka õiget inimest...
Sarja teine osa ning selles raamatus oli tempokust ning põnevust, mis esimesest puudu jäi. Jälkuse element oli samuti sees. Kuid seegi kord jäi põhjendus, miks just sellest inimesest niisuguse käekirjaga kurjategija kujunes, minu jaoks natuke nõrgaks. Ma pole spetsialist ning küllap on kõik võimalik, aga kui ei usu, siis pole midagi teha. Loen sarja siiski põnevusega edasi.
  
pealkiri: "Die Puppenmacherin"
autor: Bentow, Max
keel: saksa
kirjastus: Page & Turner
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 

ilmumisaasta:
ISBN-10: 3442204046
ISBN-13: 9783442204045
 
eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 


*kaanepilt Goodreadsist 

22 veebruar 2018

Jacqueline Winspear "Messenger of Truth" (Maisie Dobbs IV)

Sarja neljanda raamatu tegevustik viib meid 1931. aasta Londonisse. Kunstnik Nicholas Bassington-Hope leitakse vahetult enne oma näituse avamist surnuna ja politsei arvates on tegemist õnnetusjuhtumiga. Surnu kaksikõde Georgina ei usu nende teooriat ning palkab Maisie Dobbsi asja uurima.
Nii, üks on nüüd kindel - Maisie Dobbs mulle ei meeldi. Ei mitte raamatusari, vaid üksnes peategelane on vastumeelne. Raske on nimetada üht ja ainust asja, mis ta mulle ebameeldivaks teeb. Võibolla on see ta inglaslik reserveeritus, teatav snobism või avalikult tunnistamine, et klient talle ei meeldi. Kuid palun ärge imestage, kui näete, et ma sarja edasi loen, sest ostsin esimese raamatu vaimustuses kõik osad.

pealkiri: "Messanger of Truth"
autor: Winspear, Jacqueline
keel: inglise
kirjastus: Picador
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 322
ilmumisaasta: 2007 (esmatrükk 2006)
ISBN-10: 0312426852
ISBN-13: 9780312426859
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 2/5

*kaanepilt Goodreadsist  



21 veebruar 2018

S.A. Chakraborty "The City of Brass" (Daevabad Triology I)

Raamatu naisepeategelane Nahri elab 18. sajandi Kairos ning teenib elatist pisivarguste ning lihtsameelsetele inimestele tuleviku ennustamise-ravimisega. Tõsi, naisel on võimed, mis lasevad tal inimeses olevat haigust ära tunda, kuid enamasti kasutab ta seda vaid raha välja petmiseks.
Ühe raviseansi ajal kutsub ta tahtmatult välja iidse džinni Dara ning jama algavadki, sest viimane tunneb Nahris ära vana ravijatesuguvõsa viimase järeltulija. Dara viib neiu Daevabadi, kus teda siis teoreetiliselt kaitstaks ning välja õpetataks, kuid lõpuks kujunevad asjaolud sellisteks, et kohalik valitseja sunnib Nahri oma vanema pojaga abielluma ning noorem poeg Ali nuhib iga naise sammu järele.
Oi, kuidas mulle algus meeldis - asjalik ja sõnakas naispeategalane ja sünge taustaga, seksikas  džinn. Kuid, mida edasi, seda segasemaks kogu lugu läks. 
Põhilised etteheited: 
Uue fantaasiamaailma loomine on kindlasti raske, kuid seejuures on oluline mitte üle pingutada ning asja mitte liiga keeruliseks ajada. Kui ma ei suuda enam ei nimedes ega terminites järge pidada, siis on mul lõpuks ka sisust täiesti ükskõik.
Kolmas peategelane Ali võinuks olemata olla. Teda esitatakse kui äärmiselt religioosset inimest (ma ei saanud üldse aru, mis see usk asjasse puutus), kes püüab küll linnas midagi muuta, kuid tegelikult on väga naiivne ning eluvõõras. Midagi sümpaatset ma Alis ei leidnud, sõltuvalt ta käitumisest, ta kas tüütas mind või jättis täiesti külmaks.
SPOILER:  Mulle ei meeldi, kui mulle sümpaatne tegelane maha tapetakse.
Üks, millega mul alati probleeme tekib on - leitakse kuskilt mingi viimane järeltulija, kadunud troonipärija vms.,  tuuakse ta siis nö. oma juurte juurde tagasi ning hakatakse seisusele vastavalt kohale välja koolitama. Nii, aga kuidas saab sellele inimesele ette heita, et ta koheselt neid uusi kombeid ja usku omaks ei võta? Miks ta peaks, kui ta on terve oma teadliku eelneva elu teisiti elanud? Nahrit süüdistatakse, et ta ei käitu oma suguvõsa järeltulijana, kuid miks ta peaks/suudaks/tahaks? 
Igal juhul oli raamatu algus piisavalt kütkestav, et üritan ka sarja järgmist osa lugeda ning loodan parimat.

pealkiri: "The City of Brass"
autor: Chakraborty, S.A.
keel: inglise
kirjastus: Harper Voyager
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 533
ilmumisaasta: 2017
ISBN-10: 0062678108
ISBN-13: 9780062678102
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 2/5 

*kaanepilt Goodreadsist  

 

31 jaanuar 2018

Cecelia Ekbäck "Wolf Winter"

Raamatu sündmused viivad meid 1717. aastasse, Rootsi Lapimaale. Soomlanna Maija saabub koos oma abikaasa Paavo ning tütarde Frederika ja Doroteaga uude koju, kus nad loodavad minevikku maha jätta ning uuesti alustada. 
Varsti pärast saabumist leiab Frederika kitsi karjatades naabri surnukeha. Erikssoni surm aetakse huntide süüks, aga Maija on veendunud, et haavad on põhjustanud inimene. Hoolimata naabrite huvipuudusest, otsustab naine surmajuhtumit edasi uurida. 
Paavo jätab naise koos tütardega maha ning läheb tööd otsima. Saabub külm ja lumine talv. Maija pole uurimist sinnapaika jätnud ja avastab mitmeid traagilisi sündmusi, millest nii kohalikud elanikud kui kirik eelistavad vaikida. 
Ma alustasin selle raamatu lugemist mitmeid kordi, ikka jõudsin maksimaalselt kahekümne lehekülje kaugusele ning panin käest ära. Napaka järjekindlusega proovisin ikka ja jälle uuesti. Ei teagi, mis mind selleks sundis, sest tavaliselt oleksin juba ammu alla andnud. Ju olin salamisi veendunud, et see raamat lihtalt peab mulle meeldima. Kui olin maagilisest piirist üle saanud, siis läks juba kiiresti ning sain raamatu kahe päevaga loetud. Tagant järele mõeldes, oleks teos väärinud aeglasemat nautimist, kuid mulle tundub, et kui oleksin selle jälle pikemaks ajaks käest pannud, siis poleks enam edasi lugenud. 
Raamatu märksõnadeks on: külm, nälg, pimedus, (eba)usk ja vägivald. "Wolf Winter" (eesti keeles "Hunditalv") pole otseselt kriminaalromaan. Maija on tegelane, kes ei pruugi tingimata meeldida, kuid lugejana austad ta tugevust. Minu kirjelduse järgi võiks arvatata, et ta on midagi detektiivi taolist, kuid see on täiesti vale. Ta on lihtsalt naine, kes tahab tõde ning kindlaid vastuseid, sest väiksemagi kahtluse korral jääks see närima. Lugedes oli ka aru saada, et autor teab, milline on ehe, külm ja lumine talv ning oskab seda ka kirjeldada.
Minu soovitus tulevasele lugejale oleks, et juhuks kui see lugu teid kohe endasse ei haara, siis andke aega.

pealkiri: "Wolf Winter"
autor: Ekbäck, Cecelia
keel: inglise
kirjastus: HarperCollins Publishers
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 432
ilmumisaasta: 2014
ISBN-10: 1443434906
ISBN-13: 9781443434904
 
eesti keeles: "Hunditalv"
saksa keeles: "Schwarzer Winter"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

*kaanepilt Goodreadsist  

Svetlana Aleksejevitš "Sõda ei ole naise nägu"

"Koolis õpetati meid armastama surma. Me kirjutasime kirjandeid sellest, kuidas oleks tahtnud surra millegi nimel... Unistasime..." (lk. 8)

Lakooniline kokkuvõte oleks, et autor vaatleb naiste osa Teises maailmasõjas. Ülesehituselt on raamat sarnane sama autori "Voices from Chernobyl: The Oral History of a Nuclear Disaster-ga". Kirjanik annab sõna naistele endale ning laseb neil läbielatust rääkida nö. oma sõnadega.

"Kesksel kohal oli alati see, kui talumatu kõik on ja kuidas ei taha surra. Ja veel talumatum ja veel väiksem oli tahtmine tappa, sest naine annab elu. Kingib. Kannab seda kaua endas, siis hoiab ja kasvatab üles. Ma olen aru saanud, et naistel on raskem tappa." (Lk. 17)

Igasugu sõjakoledustest kirjutatakse palju, natside julmusest saab lugeda erinevatest raamatutest, kuid käesolev teos on natuke erinev. Kuna on tegemist isiklike mälestustega, siis tulevad välja ka need sõjas oleku aspektid, millest tavaliselt vaikitakse. Kuidas on olla naisterahvana armees, mille juhid pole mõelnud sellele, et naistel on korra kuus menstruatsioon või nende aluspesu peaks meeste omast erinev olema?  Mis tunne on tulla tagasi igapäevaellu, kus meeskangelasi ülistatakse, kuid naissõdureid litsiks sõimatakse? 
Kui teile selline kirjandus vähegi meeldib, siis soovitan kindlasti lugeda. Mulle väga meeldis. 
  
pealkiri: "Sõda ei ole naise nägu"
autor: Aleksejevitš, Svetlana
keel: eesti
tõlkija: Toomas Kall
kirjastus: Tänapäev
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 341
ilmumisaasta: 2016
ISBN-13: 9789949850105

inglise keeles: "The Unwomanly Face of War: An Oral History of Women in World War II"
saksa keeles: "Der Krieg hat kein weibliches Gesicht"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

*kaanepilt Goodreadsist