08 november 2017

Anne-Marie O'Connor "Daam kullas"

Raamatu sisututvustus Goodreadsi lehelt:

Adele Bloch-Bauer oli silmapaistev Viini juudi seltskonnategelane, kelle isa oli Habsburgide impeeriumi ühe suurpanga omanik ja Berliini ja Konstantinoopoli vahel kurseeriva Idamaade Ekspressi juht ja kelle abikaasa Ferdinand Bauer oli suhkrutööstur. Bloch-Bauerid olid kunstimetseenid. 19. sajandi lõpu Viinis oli Adelel mässaja kuulsus. Ajal, mil naiste osalemist ühiskondlikus elus peeti mandumise ilminguks ja leiti, et see on vastuolus nende loomusega, väärtustas Adele avalikult naiste haridust. Oma särava olekuga inspireeris Adele ka Gustav Klimti, kes tegi temast rohkem kui sada joonistust.
Raamatus tutvustatakse ka Klimti, vaese graveerija poega, keda kunstibürokraadid ei tahtnud tunda, geeniust, oma aja kunstiketserit. Kui natsid võimule tulid, konfiskeerisid nad portree Bloch-Bauerite paleest ja kõrvaldasid sellelt Adele nime, et keegi ei aimaks tema juudi päritolu. Natsiametnikud andsid portreele pealkirjaks „Daam kullas“ ning seda eksponeeriti kui Saksa kunsti taiest. Kuuskümmend aastat pärast natside kunstirööve põhjustas Adele Bloch-Baueri portree kümneaastase kohtuvaidluse Austria valitsuse ja Bloch-Bauerite pärijate vahel.


Esiteks ütlen, et kui te tulevase lugejana ootate põhjalikku Klimti ja Adele Bloch-Baueri koostöö kirjeldust sisaldavat kunstiraamatut ja ei hooli ajaloost, siis pole "Daam kullas" kahjuks teile. Anne-Marie O'Connor võib küll pealkirjas märkida, et räägib maali loo, kuid tegelikult on Adele´e portree liin vaid killuke suuremast "pildist" ja raamatu võib tinglikult jagada neljaks osaks:
1) 19. sajandi teine pool, mil Viinis ja Austrias kujunes rikas juudi kõrgkiht.
2) 20. sajandi esimene pool kuni 1938. aastani, mil Saksamaa väed Austriasse sisse tulid.
3) Teise maailmasõjaaegne periood.
4) Tänapäev, mil Adele´e sugulased maali tagasi oma valdusesse tahtsid saada ning toimus aastatepikkune kohtulahing. Nad võitsid ja hiljem müüdi maal oksjonil ulmelise summa eest maha.

"Pärast seda kui Saksamaal Hitler võimule tuli, astus Berta salongist läbi ka Albert Einstein. "Igasugune mõttetus võib omandada tähenduse, kui seda usuvad miljonid inimesed," kirjutas Einstein nukralt Emile´i autogrammiraamatusse." (lk. 169)

Mulle meeldisid raamatu esimesed kolm osa väga. Tõsi, alguses ootasin samuti rohkem Klimti-Adele´e kohta käivat infot, kuid laiem ja põhjalikum ajaperioodi käsitlus ei seganud mind üldse, sest ajaloohuvilisena sain teada palju uut. Näiteks ei olnud ma kunagi lugenud Teise maailmasõja kohta austerlaste vaatenurgast, Hitler oli ju nende rahvuskaaslane. Neljanda osa vajalikkusest saan aru, sest maali lugu jäänuks selleta poolikuks, kuid see oli igavam kui eelnev ja mind ajas segadusse, et autor end äkki loosse sisse kirjutas (ma polnud enne teadlik, et ta teemaga nii isiklikult tegeles).

"Aga ta (Adele) rõhutas kaljukindlalt avatud mõtlemise säilitamise tähtsust: "Hoidu arvustamast asju ja olusid, millest sul pole ettekujutust ja mis on sulle võõrad. Hoidu olemast lugupidamatu! Kõiges tuleb olla põhjalik!" manitses Adele." (lk. 93)

Kahjuks on mul ka mõned etteheited. Esiteks raamatu sisule. O´Connor tahtis ilmselgelt võimalikult palju infot sisse panna, kuid kõik polnud loo seisukohast oluline või oli teave nii lausesse põimitud, et see muutus lohisevaks. Üldjoontes ignoreerisin ning leppisin, kuid mu mõõt sai täis selle, juba raamatu lõpupoole oleva lõigu juures. Mida annab rasvaselt märgitud info juurde terve raamatu sisule? See on loo seisukohast  täiesti ebaoluline teave.

"Randol ja mina lendasime Austriasse väikese vananeva reisilennukiga. Randol keskendus hoolega oma süles olevale dokumentide patakale isegi siis, kui Alpide dramaatilised mäetipud, mis pilvede keskel otsekui lumesaared ujusid, Matterhorni suunas ülespoole sirutusid. Ta oli mõttesse vajunud. Ta huulel oli biopsia teel uuritud kahjustus, mis hiljem osutus nahakasvajaks." (lk. 295-296).

Samuti oleksin väga tahtnud, et väliselt imekaunis raamat ka seestpoolt samaväärne välja näeks. Pildimaterjali oli palju, kuid kahjuks olid kõik originaalis värvilised maalid trükitud mustvalgelt. Vormistuse osas jäi ka silma, et kolmel  leheküljel oli puudu tsitaadieelne või -järgne tühi rida (vt. lk. 102-103 ja 188).
Järgneva märkuse osas ei saanud ma täpselt aru, kas tegemist on tõlgi näpukaga või ongi sel perekonnanimel mitu vormi. Nimelt jäi mulle 177. leheküljel silma, et Klimiti vallaspojale viidatakse kahte moodi - Ucicky ja Učickà, seda viimast ma enne raamatus ei märganud. Võibolla oskab keegi täpsustada.

Gustav Ucicky oli väljapaistev natside propagandafilmide tegija, kes oli edasi jõudnud tänu oma staatusele Gustav Klimti vallaspojana.
(---) 
Ent Ucicky oli endale filmirežissöörina nime teinud. Tal oli nii raha kui ka ligipääs kunstiteostele. Ta oli lummatud taiesest, mida oli loonud tema isa, keda ta nii harva oli näinud. Učickà oli oma välimuse osas edev. (lk. 177)

Huvi pärast laenutasin raamatukogust ka inglisekeelse variandi, et näha, kuidas see viimane lause originaalis on, aga targemaks ei saanud, sest seal viidati Gustavile vaid asesõna "he" abil.

"He was vain about his looks"

Ülalpool mainitud etteheited minu lugemisnaudingut siiski ei vähendanud. Proovisin oletada, miks autor ainult maalist ei kirjutanud ja tulin välja kahe teooriaga, a) maali ning Klimti ja Adele suhete baasil poleks terve raamat täis tulnud või b) kõikvõimalike sugulaste ja järeltulijate kaasamine aitas luua terviklikumat pilti maailmast, milles kunstnik ja portreeritav elasid ning natsid ära lõhkusid ja lugu tuli lõppkokkuvõttes efektsem. Ükskõik, milline ka tema mõttekäik polnud, oli tulemuseks väga huvitav raamat, mida julgen ajaloohuvilistele soojalt soovitada.  

pealkiri: "Daam kullas"
autor: O´Connor, Anne-Marie
keel: eesti
tõlkija: Aldo Randmaa
kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 320
ilmumisaasta: 2016
ISBN-13: 9789985336410

inglise keeles: "The Lady in Gold"
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

Suur tänu kirjastusele Varrak raamatu eest!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar